Ilusti

Me pikutame vaikselt halli taeva all Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm Kaitseks seekord salli kaela pand Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm Mis kaotab hetkeks mustad muremõtted Löön lipu õhu suunas lume seest Käes läppund talveune lõpp, sest Juba pikalt luband tulla hetk Paus, mil tõusen udust pinnale Rünkpilved limpsimas taevasälke Kuldpuna lehekõdust hingates Ma lõppen kirjutamast vaevavärsse Morbiidset vaese mehe luulet Jääb pooleli, kui sõnad katkend Kiiskav sõrm on langend elu huultel Ja koorekiht lööb võrad lakke Kui pikutame vaikselt halli taeva all Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm Kaitseks seekord salli kaela pand Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm Ja see on ilus nagu Andineeme rand Kõik läheb ilusti Möödub, kajab naeruna kaugustes Pidu käib ennast maha ning vilgutab Valguseid aegunud laugudel Siduda lahti ballasti, mis pidurdand Galeriides värvid põrandail Soojus õhkab ennast mööda tõusvat õhku Jahe itk, mis räsind õla peal Udub auruna ning veereb lõunast õhtu Mu obsessiiv-kompulsiivne häire Kulub marjaks kodu korrashoiul Mööda äärt orus kiirteil käies Kukub paika maailm kord omasoodu Kui pikutame vaikselt halli taeva all Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm Kaitseks seekord salli kaela pand Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm Tassid hingeldavad laual mediteerides Vajun läbi patjade ja hämardub Jooned tõmmand kokku otsad perimeetrites Rahulikult seiran tulevase ähmasust Küll ka kord ehk koidab äratus Ent ootesaalis ärevust on tunda kasutu Hetk rohetavad lehed, hetkeks särab lund Neid puutumata kühveldada mulda arutu Siis kõik läeb ilusti