Aeg laulus seisma jääb, see on ta viis.
Ja tardunud hetke näeme, selgena siis.
Kuula, mis sosistab kõrva, sul kaalukeel.
Südamest tunda uut jõudu veel ja veel.
Kiigu ja liugle, et jalad ei puuduta maad.
Anna hoogu veel juurde nii palju, kui saad.
Kuni on möödumas päev, õhtust öö saab jälle siis näed,
Et langevad tähed ja taevas kõrgumas kuu.
Algab unenäos päev, oodates sind.
Jalge all üks tee, meid edasi viib.
Kõndides pilvede alla, vari see kaob.
Ärgates üles võid leida endagi loo.
Kiigu ja liugle, et jalad ei puuduta maad.
Anna hoogu veel juurde nii palju, kui vaid saad.
Kuni on möödumas päev, õhtust öö saab jälle siis näe,
Et tänagi kuu tõusmas on.
Nii ma kiigun ja liuglen, et jalad ei puuduta maad.
Annan hoogu veel juurde nii palju, kui ma vaid saan.
Kuni on möödumas päev, õhtust öö saab jälle, siis näed, et
Langevad tähed ja koos, et langevad tähed ja koos kõrgumas kuu.
