Oli hämar tuba paksult rahvast täis
Ja seal iga teine õnnelikum näis
Kuni silmanurgas sähvatus mul käis
Ja mu süda seisma jäi
Nii ta peale takerdus mu põletav pilk
Oma mõtteis sõnu lauseteks sidusin
Need siis järjest kõrva talle sosistasin
Kuid ta pööras külmalt, ta pööras
Ja ütles, ei!
Ma sinusugust seiklust ei vaja
Ta ütles, ei!
See tänaseni meeltes mul kajab, meeltes mul kajab
Meie kohtumisest möödusid paar kuud
Olin endamisi pikalt juurelnud
Kuni lõpuks jälle ristusid me teed
Olin kindlam endas veel
Küll ta seekord sama viga enam ei tee
Et annaks hinde ainult raamatukannele
Olin täpselt iga sõna harjutand veel
Kuid ta vastas julmalt, ta vastas
Ja ütles, ei!
Ma sinusugust seiklust ei vaja
Ta ütles, ei!
See tänaseni meeltes mul kajab, meeltes mul kajab
Ja ütles, ei!
Ma sinusugust seiklust ei vaja
Ta ütles, ei!
See tänaseni meeltes mul kajab, meeltes mul kajab
Ei!
Ma sinusugust seiklust ei vaja
Ta ütles, ei!
See tänaseni meeltes mul kajab, meeltes mul kajab
