Kuni Päike Tõuseb Idast

Ampsusuurused albumid kõrvus Viru rist kõnnib lõputus õhtute jadas Mul on vilkuvad lambid ja isiklik põrgu Jäävihm tuuleklaasil ja külmad on jalad Kui maalin linna Banketid, tühjad klaasid ja laused Ei taha minna Võltsid naerusuud, a kodu on kaugel Kui korrutan vaikselt Et see korrus on vaid ees Ja me anname andeks Ja naerame kaineks Kui uues fooritsüklis enam pole kõrvuti Ühe-tere-tuttavatest kootud võrgustik Meid ennast täis on klubiesised ja kohvikud Sarnased muusikamaitsed ja riided Me elame, kus õhtud vesised ja hommikud On ühtemoodi vaiksed ning kiired Me istuks siin veel pikalt Kuni päike tõuseb idast Vaid et ei hakkaks igav Ja me ei näeks oma nägusid peeglis Me istuks siin veel pikalt Kuni päike tõuseb idast Vaid et ei hakkaks igav Ja me ei näeks oma nägusid peeglis Järjekorras oodates, et oma lugu laulda Pingutades silmi, nägemaks ehk enda peegeldust Nendes nägudes, kes täna surund lauda Ja oma vigu neeldes ägestud, sest oled reedetud Järjekordsel laupäeval, kõik on sama Takso läbi kustund linna veereb Seltskond igatseb ja sülgab võite maha Saame kokku, teeme teed me Sööme eilse jääke köögilaualt Vastu hommikut ja pilgud läigivad Paljud puudu, need siin istuks kaua Praegu hakkasimegi just sinust rääkima Me istuks siin veel pikalt Kuni päike tõuseb idast Vaid et ei hakkaks igav Ja me ei näeks oma nägusid peeglis Me istuks siin veel pikalt Kuni päike tõuseb idast Vaid et ei hakkaks igav Ja me ei näeks oma nägusid peeglis